Norma personaliosakonnas süvendatult värbamisega tegelev Margit Elts tõdeb, et praegune olukord on nii värbamises kui tööturul võrreldes veel vaid kuu aja taguse ajaga palju muutunud.
Margit on personalitöö ja juhtimisega kokku puutunud palju aastaid, olles enne Norma personalisaosakonda tulekut juhtival positsioonil. Juhina pidi ta tahes-tahtmata ka värbamisega tegelema ja just see talle kõige rohkem ka meeldis. Ühel hetkel ta tõdes, et soovibki spetsialiseeruda värbamisele ning läbi töökuulutuse ta Normasse kandideeris ja sai.
Mis praegu värbamismaailmas toimub?
Tööturu situatsioon on viimaste nädalatega oluliselt muutunud. Kuna paljud inimesed on jäänud töötuks, siis on ka töötuse määr oluliselt tõusnud. Reaalses elus näeme suurenenud kandideerijate arvu, mis võiks ju olla hea uudis, aga samas peab olema realistlik ka kandidaatide sobivuses. Kuna praeguses kriisis on turism ja teenindus vaat et kõige suurema hoobi saanud, siis ma kahtlen endise teenindaja sobivuses tootmistöötajaks.
On näha, et inimestel on paanika ja otsitakse uusi töökohti. Samas on mul tunne, et tööd otsitakse keeruliste aegade üle elamiseks, mitte sooviga just nimelt seda tööd teha.
Mida sa praegu värbajana teistmoodi teed?
Tänu sellele, et paljud asjad on seiskunud, peatatud ja pausile pandud, on mul kui värbajal ka rohkem aega süveneda ja analüüsida nii värbamisprotsesse kui ka kandidaatide sobivust. Enne koroonast tingitud eriolukorda oli meil massvärbamine ning tööd rohkem kui teha jõudsin. Nüüd naudin võimalust rohkem aega võtta uute inimestega tutvumiseks, intervjuude läbiviimiseks ja nende analüüsimiseks. Loomulikult on tulnud teha muudatusi ka töömeetodites – kohtumiste asemel videokõned, rohkem telefonivestlusi ja e-kirjade saatmist.
Kuidas on meelestatus Normas?
Normas me ei vaata „päev korraga“, vaid „tund korraga“, sest asjad muutuvad väga ruttu. Kriisiga seonduvalt reageerime erinevatele võimalustele ja lahendustele kiiresti, omades tugevat eesmärki jääda parimal moel ellu. Üldiselt võtame aga võimalikult rahulikult ja vaatame, mis turul ning tootmissektoris toimuma hakkab. Inimestes on tajuda ärevust ja küsimusi esitatakse, kuid paanikat pole.
Praegu on vist eriti täpselt näha, kas töö meeldib või mitte. Mis sulle enda töö juures meeldib?
Mulle on alati meeldinud töö inimestega. Just erinevad inimtüübid, isiksused. Mulle meeldib suhelda, küsimusi esitada, koos analüüsida ja uurida, kuidas teine olukorda lahendaks jne. Ma olen lüli kandidaadi ja värbava juhi vahel, mistõttu kandidaatidega vesteldes püüan tema inimtüübist aru saada ning mõista, kas ta võiks värbava juhiga sobida. Sest kandidaat ei pea meeldima või sobima minuga, vaid just oma otsese juhiga. See aga eeldab ka juhi tundmist, mis mulle sobib – saab rohkem suhelda, süveneda inimloomusesse ja küsida.
Norma on tuntud selle poolest, et inimesed liiguvad firma siseselt. Paljud on tööl olnud 20-30 aastat! Millised inimesed teevad Normas karjääri?
Jah, Norma on suhtumisega, et absoluutselt igaühel on potentsiaal olemas karjääriredelil tõusmiseks, olenemata praegusest ametikohast. Meil on küllaga neid näiteid, kus tootmistöötajast on saanud juht! Norma soosib ettevõtte-sisest kasvamist, arenemist ja liikumist. Aga miski ei juhtu kandikul kätte tuues – inimene ise peab olema tubli, vastutustundlik, hakkaja. Võimalus on alati olemas, kuid algatus peab tulema inimese enda poolt. Silmad peavad särama, huvi kasvamiseks ja enesearenguks peab olema ning soov õppida uusi asju, liikuda väljapoole mugavustsooni.
Kui inimesel tekib liikumise soov, siis vaatame esimese asjana, mis talle ettevõtte sees võiks huvi pakkuda. Liikuda saab nii vertikaalselt kui ka horisontaalselt erinevate osakondade vahel.
Normas väärtustatakse arenemist, õppimist, pidevat edasi liikumist. Kuidas sina end arendad?
Eelkõige läbi erinevate kogemuste, situatsioonide ja eluliste lahendamist vajavate ülesannete. Pidev inimestest huvitumine annab mulle igapäevaselt võimalusi arenemiseks, näha maailma teise silmade läbi ning mõista uusi perspektiive.
Loen ka palju artikleid ja raamatuid nii värbamisest, personalitööst laiemalt kui ka juhtimisest. Mind inspireerivad erinevad oma ala professionaalid, kes jagavad kogemusi, nippe ja õpetusi erinevate olukordade lahendamiseks. Just paelub mind juhtimiskultuur, mis on nii lai mõiste, et seda vist võibki uurima jääda!
Rääkides juhtidest – mida oled sina oma otseselt juhilt, personaliosakonna juhatajalt Heli Laupalt õppinud?
Mäletan selgelt meie esimest telefonivestlust – see kestis üle tunni ja mul oli tunne, nagu oleksime ammused tuttavad. Meil on Heliga väga sarnane stiil juhtimises ja asjaajamises, mistõttu on temaga koostöö meeldiv, sujuv ja innustav.
Kõige rohkem imetlen tema laia silmaringi ning oskust anda oma alluvatele vastutust. Läbi vastutuse andmise näitab ta oma usaldust, samas võimaldab see meeskonnal kasvada ja õnnestuda. Loomulikult hoiab ta kätt pulsil ja omab ülevaadet, kuid ta ei ole autoritaarne juht, kes hommikust õhtuni iga oma alluva sammu kontrollib. Ise vastutamine tekitab hea tunde, tahan anda endast parima ning mitte kuritarvitada juhi usaldust.
Mis on Sinu töös kõige suuremad väljakutsed?
Nii suures ettevõttes nagu Norma ei tule väljakutsetest kunagi puudu! On see siis praeguse äreva olukorraga toimetulek või kui mõne osakonna juht teatab, et tal on nädalaga vaja 20-40 uut töötajat. Tööd on palju, ülesanded otsa ei saa ning kogu aeg on keegi, kes vajab midagi. Õnneks on meil nii suurepärane personaliosakonna tiim – hoiame kokku, toetame teineteist ja oleme alati üksteise jaoks olemas nii oskuste, kogemuste kui vahel lihtsalt hea sõnaga.
Kuidas sa oma pingeid maandad?
Läbi huumori ja spordi. Lähen alati pärast tööpäeva rühmatrenni, sest erinevalt näiteks jooksmisest pean ma rühmatreeningul keskenduma treeneri juhistele. Kui avastan, et liigun vales suunas, siis tean, et mõtted on jälle tööle läinud ja ma ei olnud tähelepanuga treeneril. Pärast trenni olen töömõtetest välja tulnud ja päevastress maandatud.
Mida oled Normas töötatud aja jooksul kõige rohkem õppinud?
Tõenäoliselt seda, et tark ei torma. Normas muutuvad olukorrad, vajadused ja juhised lausa iga tund, mistõttu ei tasu kohe tegutsema hakata. Oma loomult olen kiire ja vahel isegi kärsitu, kuid olen õppinud ootama tunnike-kaks enne tegutsema asumist. Nüüd mõistan, et kohe ei pea reageerima, vaid tasub enne natuke oodata, infot koguda, analüüsida ja asjad rahulikult läbi mõelda. Seda oskust olen kasutama hakanud ka väljaspool tööd.
